me, myself and I

käisin kinos täna, jade wariori vaatamas. mulle meeldis see. olen ausalt öeldes lausa üllatunud, et soome-eesti-hiina film nii hea oli.
kino lõppes südaöössel, mil enam ühistransporti mulle koju ei liigu. otsustasin jalutada. ilm on ka selleks igati sobilik. meeletu tuul. tormi lubati tänaseks. aga see raju ilm sobib nii hästi minu hetke meeleoluga, see tuul ja kollased lendavad lehed, see väikene vihm... see kõik on perfekt täna.

minu viimased aastad on olnud kuidagi segased. ma vahel tunnen, et ma nagu alles kujuneks ja kasvaks. inimeseks, naiseks, isiksuseks... vist hakkangi suureks saama :) loksun oma raamidesse. leian oma tee.

olen nii mõnelgi korral eksinud. käitunud nii, nagu ma ei arvanud end kunagi käituvat. see on imelik. aga suurte mõtlemiste tulemusel olen aru saanud. ma lepin sellega. lepin, et ka mina teen vigu. öeldakse kyll, et enesekriitika on esimene tee parandamisele, kuid see ei kehti meeletu suure hulga enesekriitika olemasolul. kõige selle enesekriitika ja materdamise juures teen ma ikkagi vigu. milleks see materdamine siis? olen aru saanud, et minul nagu kõigil on oma lugu ja sellest tulenev käitumine, oma taust, mis sunnib vahel tegema nii, nagu tehtud sai. tuleb lihtsalt õppida ja järgmine kord olla parem.

ma lasen lahti. lasen minna. ja nii ongi hea ma arvan. lasen asjadel minna, nii nagu nad lähevad.
kõik on selge kuidagi. ja ma usun, et nüüd, mil olen enda sees kõik selgeks mõelnud, minna lasknud, on minna lihtsam. võibolla see lihstalt täna tundub nii - täna, mil akna taga tuul lausa aknaid murrab, puudest rääkimata. aga täna, täna ma usun et on.

ma usun, et meil kõigil tuleks vahepeal endasse vaadata ja vaadata, mida välja visata.
kindlasti ei tee me tihti endasse vaatamist, asjade ümberhindamist ja millegi väljaviskamist, mis pigem koormab kui õnnelikuks teeb. aga edasi saab minna ju ainult nii, kui lahti lased.

seda ma plaaningi teha. või teengi. või siis õigemini ma loodan, et tegin.

ma läksin katki, kunagi varakevadel ... aga nüüd, nüüd tundub mulle, et oleks nagu jälle varakevad aga mitte segane ja keeruline, vaid et mul on ees midagi, mis on selge ja eriline ...
ma olen tervenemise teel! ma pole enam tülis iseendaga!

:)