10 aastat

käisin yhe vana sõbraga täna kohvil.
me aegajalt saadame ikka sms aga samas mõned aastad tagasi me ei suhelnud yldse ja kokku ka ei sattunud.
me vestluse tulemusel selgus, et me tunneme yksteist 10 aastat. kymme aastat!!! ma töötasin kino kosmose kassas ja tema tuli sõbraga kinno. irw. ja tegi mingi komplimendi ja mina punastasin oma punaseks värvitud varbakyynteni.
ja siis hiljem millalgi, kui ma pidin minema yhe kõva suure eesti filmi esilinastusele ja mul sõber, kelle palvel me sinna yldse minema pidime (no filmikriitikud kiitisd seda filmi jne ja siis saigi piletid võetud), tulla ei saanud, jalutas see noormees mulle vastu. ja ma kutsusin ta kinno. ja täiesti lambist. ja suht keset tänavat. ja tegelt oli ta ikka jumalast võõras inimene.
see film. see oli nii... igav. nii raske oli olla seal :)) kõik olid hiirvaiksed. peeti kõnet. kõik oli tore-pidulik.
ootasime suurt sygavat mõtet ja tähendust. ootasime pointi. sygavat ja suurt. aga seda ei tulnud. ei minu jaoks. ega tema jaoks. no väga aeglane film oli.
vbl polnud me piisavalt haritud ja sygavamõttelised inimesed :D
täna on päris paljud asjad teistsugused. oleme kasvanud.
kas just suureks aga natuke ikka :))