littlebit about everything

mul on meeletult hea meel, et sain täna antoine'iga rääkida. oma mõtetest, tema mõtetest, seisust yldse siin hetkel, oma sada aastat kypsenud rohelisest plaanist ja tema mõtetest sellega seoses.
olen olnud rahutu ja tuim ja kurb ja tyhi ja ootel ja ma ei tea mida veel.
magamine pole enidselt mu tugevaim kylg ning ärkamisest yldse ei räägiks! ja ma tean, et nii see jätkuda ei saa! võtan end käsile!
aga kuidagi tuim on. see, et onu on haiglas ja ikka veel midagi selget pole... see, et väga palju tegemisi hetkel tööl pole ja see, et yldse ootama peab. igasuguseid asju. olen kärsitu, ma tean.
vbl see suur rahutus tuleb kõik sellest, et suur ymmargune number lähenemas. et saan vanaks, ametlikult. et elu kuidagi seisab. ja siin ka taas minu kärsitus ja rahutus mässamas...
igal juhul, vestlus antsuga tõstis tuju ja andis lootust. see, et saan veelkord yhe eventi tegemises kaasa lyya on super ja see tõotab tuua buzyt aastalõppu. see sobib mulle suuuuuuurepäraselt.
levikas käisin ma ka... ja vbl...vbl... teen vahepeal siin ka yksikuid alternatiivtegusid ;) kes teab, see teab, kes teab, sel veab! v siis mitte :))
ideed antsult aasta alguse ja sealsete järgnevate kuude kohta tundusid mõistlikud. kas see võimalik on, näitab aeg. ja neid otsuseid ei tee vaid mina. aga eks aeg jah näitab. aga super, kui nii saaks. ning samas loodan, et ma hoopiski ise oma asjadega jänni ei jää. ei ole ju need nii selged mul... mnjah...kohustusi on ikka omajagu. aga tegema peab, yritama ammugi ja nagu tavaliselt me endale Evaga ütleme - we can do it (flex) - ja vott nii ongi!