Üldse veel ei kujuta ette, et

• kahe nädala pärast skype ei pingi
• tööemaile ja chatte ei ole
• koosolekuid või conference call'e pole
• ma ei istu arvutis 8 või enam tundi päevas
• üldse arvutitgi pole
• jne
  

Ei arvanud, et oma projektidest ja üldse oma tööst, on raske loobuda - hinge läheb see meie töö meile ikka :))
Ma tean, asendamatuid inimesi pole olemas. Tulevad uued ja paremad. Selline see elu on.

Ma ei ole kurb, et lähen või et, kas ma üldse ikka peaksin (we live only once!)... vaid lihtsalt hetkel olen ma siin ja nendes asjades ja on ikka kurb lahti öelda.

Huvitav, kas varsti tuleb oma kodu teisele elamiseks andmise kurbus kaa? :p Kusjuures hetkel veel ei ole. Ma ei tea. Ma hetkel olen väga rahul kiirelt leitud üüriliste üle ja ma tunnen, et nad on just õiged inimesed ning, et neile minu kodu sobib. Naljakas, aga see viimane oli na natukene tähtis mulle. Siinkohal tänud Evale :)