Bungle Bungle kohal helikopteriga

Peale Broome viis tee meid Bungle Bungelisse, kus Meelisel oli teoks vaja teha tema suur unistus lennata helikopteriga Bungle Bungeli kohal. Mina, ütlen ausalt, olin nats skeptiline, kuna see lõbu maksis peaaegu 300 dollarit ja ma nagu väga ei raatsinud... aga samas kui mõelda, et milleks me muidu siin vahepeal vaeva nägime ja raha teenisime, kui seda kusagile kulutada ei saa / raatsi nii ma siis otsustasingi järgida vanasõnagi you live only once ja oma sammud sinna kopterisse seadsin :))

pilt tehtud Ingridi ja Andrese poolt - tähh, tähh, tähh


väike luure piloodi õla tagant







antud tripist on ka videoklipid aga nagu ma eelmises postis kirjutasin, seekord jäävad need laadimata - peate ootama :)


me lendame, me lendame !


kohustuslik poose-pilt piloodiga :D

Pärast raha väärt olnud lendu sai Bungle Bungelit ka näpuga katsutud ja vaadatud ka maa pealt. Ehk et siis me keerasimegi pärast lendu oma neljaveolisel sõbral rattad Edchidma Chasmi poole.
Saadaval oli kaks matkarada: üks ühetunnine ja teine kahe-kolme tunnine. Me esialgu seadsime sammud sellele 1 tunnisele jalutuskäigule ja plaanisime pikemale retkele minna hiljem. Pikemat rada aga ei tulnudgi! Lihtsalt liiga palav oli, pea oli liiga uimane, kõht liiga tühi ja pärast söömist jjälle liiga täis, siis juba olemine liiga laisk ning nii see kerge loobumine tuligi :)) Siin aga lühikesest jalaetapist mõned pildid:

mis värk nende mullidega siis ikka oli? keegi mäletab??


need palmid tundusid kyll natsa kui võõrkehad selles kohas :p


hea et kivid pähe ei kukkunud :)))


et siis sellised käänud ja valgusmäng


väike romantika


olen seljaga, sest aitab juba sest poosetamisest, ah!

Bungle Bungelisse tulemine ja äraminemine polnud kõige lihtsamate killast - selleks, et inimestel elu huvitavam oleks ja Austraalial ikka 4WD radu pakkuda oleks, oli teekond kopteri väljumispaikka ja telkimisalasse eriti ekstreemne. Vahepeal me loobusime lihtsalt osadest veekanistritest, kuna lihtsalt autokatusest hakkas kahju. Vähe sellest, et see oli tõeline kuumaastik, kruus ja mõnusate aukudega, vahelduseks sügava liivaline, sinkavonkaline (üle viie meetri sirget teed lihtsalt polnud), väikeste kraavikeste ja jugade ületamistega, siis kusagilt täiesti lambist ilmub teele mõni pull või känguru, kes üks ala seisab teel ja jõllitab sinuga tõtt ning mõtleb, et kas ma nyyd lähen yle tee või siiski mitte :)), teine tegelane aga yritab su autost kiirem olla ja sinuga võidu karata, mitte metsapoole vaid ikka keset teed. See tegelikult oli omamoodi naljakas, samas ka nagu et halloooo, miks sa vasakule ei karga!!! Siin tuli Meelisel oma jõu ja ilunumbreid autoroolis demonstreerida, et meid elusalt ja tervelt kohale toimetada :)) See rada oli omaette seiklus!! Ausalt! Ja kuna me sõitsime sinna suht kottpimedas, siis see 58km oli kohe eriti pikk teekond, mis võttis oma 2tundi aega v äkki oli rohkem, :D

et ma siis lähen ikka üle teee...


selliseid kraave oli veelgi