Komodo draakonid on maailma kõige suuremad draakond üldse. Ja nad elavad täiesti vabalt siin Indoneesias Komodo ja Rinca saare peal. Lisaks pidi neid olema ka Floresel aga seal meil neid näha ei õnnestunud.
Sukeldumis kursuse raames sõideti ka Rinca saarele - kuna sukeldumine toimub niikuinii Komodo rahvuspargis ja selleks on sul niikuinii vastavat piletit vaja - miks siis mitte sukeldujad ka draakoneid vaatama viia.
Toimus see siis meie sukeldumise kursuse viimasel päeval siis, siis kui meil oli 2 viimast sukeldumist tehtud. Viidi meid Rincale - sellepärast, et antud saar on väiksem kui Komodo saar ise, kuid saarel elavate draakonite arv umbes sama - mis tähendas siis seda, et nende kohtamine saarel palju lihtsam. Ja nii oligi. Lisaks elab saarel ka muid loomi, rohkem kui Komodol.
meie laevake
niiviisi loiult nad seal tshillisidgi
Põhimõtteliselt nii kui me saarele saabusime ka nö laagrisse saabusime, kus elasid giidid jms personal k.a. piletimüüjad, nägime me draakoneid. Ja neid polnud seal mitte vähe. Tüübid lihtsalt vedelesid seal päikese käes tuimalt. Tegemist oli nende vana toitmis kohaga ja sellepärast nad sinna tulevadgi. Enam aga vist toitmisi ei toimunud - nii vähemalt jäi mul meelde.
kohtab ka muid tegelasi - nagu ahve ning puffaloid :)
Aga nüüd draakonidest. Nad kasvavad 2-3 meetri pikkuseks ning kaaluvad umbes 70 kg ning nad võivad elada kuni 50.a. Paaritumine toimub neil tavaliselt Maist Augustini ning munad peidetakse maha Septembris. Emane valvab oma mune nende läheduses 7-8 kuud. Enne munemist kaevab ta aga suure hulga auke, kuhu ta siis munad paneb. Kui pisike draakon munast välja tuleb on nad eriti haavatavad, sellepärast lähevad nad elama puude otsa, ning nad elavad seal 3-5 aastat. Siis tulevad nad maa peale. Pisikesed draakonid on ohustatud näiteks ka oma liigi tegelastet ning puu otsas aga kotkastest.
Teise asjana siis sukeldumisest.
Labohan Bajo ümbruses sukeldumine oli/on väga ilus. Kuuldavasti oli see ka üks parimaid sukeldumise kohti maailmas - nojah, seda vbl räägiti meile, vbl on kusagl veel ilusamaid kohti, kuid jah - kui vee all olid, siis vaadata oli väga väga palju. Kalu, koralle ja igasuguseid muid vee elukaid oli seal meeletult. Kahjuks kuna me alles tegime kursust ning oleme ikka suht algajad, me oma veealust kaamerat alla kaasa vedama ei hakanud - ehk et siis pilte veealusest elust jagada pole. Ehk järgmine kord :)
Aga kui sügaval me ära käisime siis? Kursuse raames sai ära käidud ametlikult 18m peal - mina ise olin küll ühel hetkel oma intruktorist all pool ja meetreid oli 21, aga see ei läinud kirja. Kirja lähbe ikka see, mida Andy (meie intruktor) kell näitas.Ja kui aus olla, siis ega erilist vahet ei olnud, kas 18, 15 või 20. Kursuse väliselt võtsime ühe päeva sukeldumist juurde ja saime 2 sukeldumist. Seekord sai ära käidud 25,5 meetri peal. Kas see meile ka lubatud tegelikult on, seda ma ei teagi - kui aus olla jäi see segaseks. Sest sertifikaadi järgi peaks olema max 18meetrit. Aga vbl, kui sa oled koos oma Divemasteriga, siis tohib :p
Keda me nägime? Uuuh, siit mõned nimed: porkupie fish, mandarine fish (megailus!), crocodilefish, mantis shrimp, batfish, humpback snapper, oriental sweetlip... jne... ülejäänute nimesi ma lihtsalt ei mäleta. Kalasi oli igasugust värvi, ning igast erinevates suurustes. Ahjaaa, ja kilpkonna nägime me ka muidugi, taas :)
Sukeldumise kursus ise oli tore. Esimesel õhtul, kui me end kirja panime, saime raamatud ja anti käsk lugeda nii palju kui jõuame. Järgmisel hommikul vaatasime pool päeva videosi ning tegime teste. Päeva keskel peale lõunal, oli suurem test. Siis aga juba pakkisime end kokku ning ronisime paati, millega sõitsime väikese saare juurde, kus kohe harjutuste kallale asuti. Ja enne seda, pidime me ujuma ka, 200m. Ilma selleta harjutusi tegema ei saa.
Kursus oli selles mõttes ka lahe, et oli hästi personaalne. Meie kaks Meelisega ning Instruktor Andy and thats it. Kui ma videosi vaatasin, siis ma küll mõtlesin, et kuule mis asja sina Halina siin teed!!!! Ma pole ju mingi eriline ujujagi! Ja vähe sellest, ei tea küll kuidas ma paadist ise vette küll hüppan kogu kraam seljas??? Tunne oli küll, et tahaks ära minna ... et teeks niisama parem proovi sukeldumise vms... mis ma sest rahast raiskan... ma ju selline arg.. oleksin enda peale suht pahane küll, kui maksad suure hulga raha ja siis jääks asi lõpetata. Õnneks ma siiski venitasin end harjutusteni välja ja seal juba tundus, et ohhooo jumalast lahe on. Harjutused tulid ka kuidagi suht kergelt välja ning mingeid erilise probleeme meil polnud.
Järgmisel hommikul pakiti meid aga suure paadi peale, kus siis oli peale meie veel üks paar, kellest üks tegi dive master kursus (oli vist). Siis saime ilusasti juba ka korralikult veeall ka ära käidud (ning ilma probleemita paadist vette hüpatud :)). Antud sukeldumised läksid meil ka logiraamatusse kirja - 11,7m ja 12m.
Järgmisel päeval olime me aga koos juba suure hulga sukeldujatega, kellest osad tegid juba oma 800ndat sukeldumist (whow!!! - tegemist oli ühe prantslasest erksa daamiga - ausalt). Või oli tal neid rohkem? mmmm - nojah, enamik, kes sukeldumas olid, olidgi selllised puhkused, mis sisaldasid ala 2 nädalast sukeldumist. Ja ainult sukeldumist. Meie aga vaatasime ja imestasime. Seekord saime sügavusteks Kirja 17,6 ning 18m. See päev aga lõppes Meelisele kahuks korraliku peavaluga, ning veidi ka kõrvamurega, millest tänaseks on sanaus päris tõsine kõrvamure... :( Aga loodame parimat. Minul endal mingeid erilisi mõjusi polnud - ühel korral oli päris korralik peavalu õhtul, ning teisel korral oli õhtusöögiajal tunne, nagu ma ikka veel lainetaksin :)) Viimane aga vist pigem paadisõidust, kui sukeldumisest.
Õhuga mul probleeme polnud, paanikat ei tekkinud, pigem oli mure see, et 3ndal sukeldumisel oleksin õpetajast tagapool, mitte aga ees. Probleem oli selles, et antud sukeldumiskohas oli ikka päris tugev hoovus ning mina liiga kerge... nii ma siis sisuliselt ise vaeva nägemata kiirelt ringi lendasingi ja vaeva nägin, et päris eest ära ei lendaks :)))
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar