Esimeseks sihiks oli Ruteng. Teed Floresel on väga kurvilised ja väga, väga mägised. Mina ise endale rollerit laenutada eraldi ei julenudgi, sest pole kogemust rolleriga ning see koht pole õppimiseks absoluutselt õige koht. Sain siis kogu tirppi nautida Meelise selja tagant.
Sõit Rutengi oli pikk, tuuline, muidugi käänuline ning lõpuks megakülm. Kui me linna jõudsime oli Meelis juba kõik riided, mis kaasas olid selga ajanud ning ikka oli tal veel külm. Õhtul selguski, et järgmine päev edasi minna ei saa - üks meist peab ennast ravima. Rutengi oli siit 140km ja me sõitsime seda mingi 7tundi.
tagasihoidlk tankimine :)
v2ike dush
Hommikul kappasime kohe Rima hotelli, kus me ääbida tahtsime ja kus me eelmine päev tuba ei saanud, kuna nad oli täis. Siis kiirelt turule ja apteeki. Apteegist leidsime Meelisele vajaliku rohu, turult sooja jaki ning kindad. Meelis voodisse ning mina mõtlesin, et nojah mis siin ikka teha, kui seadsin sammud hotellis asuvasse salongi. Lasin omal juukseid lõigata ning neile ka maski teha (austraalia vesi ja ilm, ning indoneesia vesi ja ilm, ei ole mitte head teinud) ning lisaks ka näohoolduse. Kõikide nende protseduuride juurde käisid tõsised massaashid. Eesti salongid jäävad siinkohal väga alla. Maksma läks kogu see lõbu mul 200eeku. not bad.
m88das6itjat tervitatakse alati
Kuna Meelis juba end päris hästi tundis, siis järgmiseks päevaks palkasime me omale giidi, kes meiega ringi sõitis. Ära sai nähtud ja vaadatud koobas, kus väidetavalt elasid nn florese inimesed (kääbusinimesed siis), riisipõllud, miski oluline sigakülma veega järv ning kõige lõpuks rallisime indoneesia traditsioonilisse külakesse. Tegemist oli siis urban külaga, nimeks Todo. Meelis kribab kindlasti antud külast pikemalt, seega ma ei hakka laialt seletama. Maksime traditsioonilist raha vaatamaks traditsioonilist maja ja selle sees elavaid traditsioonilisi mehi. Antud traditsioonilised mehed esitasid meile oma küla traditsioonilise tseremoonia. Mis minu meelest oli veidi farss, aga see selleks.
Kõige mõnusam osa selles külas olemisest oli see, et saime ööbida kohaliku pere juures, süüa nendega õhtust ning lihtsalt vaadata nende elu. Ja lapsi.
siin oli v2ike v6itlus, kes pildil eespool olema saab
poisid riisip6llult jooksid kilomeetri maha, et
Lapsed on indoneesias eriti armsad, sellised siirad, lihtsad, õnnelikud. Ja nagu ikka uudishimulikud. Teel siia ja ringi sõites näeb palju inimesi, inimesed on sind nähes hästi õnnelikud, ja kui nad sind veel katsuda ka saavad, siis oioioi, ning kui sa näiteks teed pilti neist ja seda neile oma kaamerast näitad on nalja nabani.
Kui me olime oma giidiga poolteist päeva ära trippinud, siis väikese kalkuleerimise tulemusel saime aru, et tervet saart me avastada ei jõua - kuna teed on väga mägised ja kurvilised ja meil on kindel soov ka sukelduda, jäi edasi sõitmata. Sõitsime hoopiski tagasi Labohanbajo´sse. Samal õhtul panime kirja end sukeldamise PADI kursusele kirja ning õhtu möödus õpiku taga - sellest aga järgmisel korral. Aaaaih!
2 kommentaari:
no nii lahe lugeda ja nagu tripiks kaasas kohe..tänud kirjutajale..:)on see ikka lahe näha oma silmaga seda tava inimeste elu ja olu ja samas nautida,mis vöimalik..!kallsistusi siit,eile oli kogu hommik padukas...vihma sadas siis ja nyyd jällegi suvine..!
Nii tore, et lugejaid ikka leidub :) kas sa eelmist kirjutist ka lugesid? panin 2tk korraga ...
Meil ilm ilus, homikul kappasime paadile ja tegime 2 sukeldumist, ning siis k2isime Rinca saarel kus elavad maailma suurimad sisalikud - Komodo sisalikud ... olid sellised eriti tuimad tykid :p aga ma kriban sest eraldi blogipostis ...
Postita kommentaar