töömesilase elu

selline ilm siis

Olen kahel korral alustanud blogiposti kirjutamist, et kuidas meie tööeluke läheb, kuid alati on see pooleli jäänud. No ma ei tea. Pole vist lihtsalt seda kirjutamise vaimu. Täna ka eriti pole aga võtan end kokku ja üllitan paar rida - oleme elus, teeme oma farmi siin et kvalifitseeruda 2 aasta viisale siin Austraalias (miks? noh et teha mingeid tõsisemaid töid äkki, ning teenida raha, et koju saabudes kohe nälga ei jääks - ei tea ju mis seis maarjamaal tööle saamisega selleks ajaks on).

Oleme Stanthorpes. Siin on külm. Me ei maga telgis. Toas on külm - heater lubati ära parandada teisipäeval (can´t wait!!!). Muidu hostel on selline puhas, köök suur. Elame nö majakestes siin, kus sees on siis kolm nari, kuus kappi (igale näole oma kapp), oma wc ja dush. Alkoholi tarbimine hostelis keelatud. Nädala rent on 180 dollarit ja see sisaldab transporti tööle ja tagasi.


lõuna

Esimene nädal oli eriti vastik - töö mõttes siis. Töö oli raske, raha midagi selle eest ei teeninud ja siis see töö sai peale selle veel ka ootamatult otsa (thank god!) ja uut kusagilt paistmas polnud. Olin päris turris sellepärast :)) (Vaene Meelis - ausalt, ma võin ikka päris tüütu vahel olla).

Aga reedel siis (eelmisel ja nö esimesel töövabal päeval) astus varahommikul tuppa hosteliomanik ja küsis kas ma tööle tahan minna. Noh muidugi tahan - niisama tulin siia külmetama või (selle lisasin ma muidugi mõttes oma vastusesse). Mind saadeti siis pakkima. Õunu. Selline nobetade käekeste töö on see. Mitte midagi erilist.


töömesilased - kaks parempoolset on eesti neiud Kristi ja Eha

Aa, esimesed neli päeva ma kärpisin õunapuid, äratusega 4:30 ja tööpäeva lõpuga 15:30. Mitu korda päevas küsisin ma endalt, et miks ma seda teen? Aga midagi paremat kah teha pold, nii ma siis jätkasin. Õunapuude kärpimine oli raske töö, eriti kui puud olid sigasuured ja kõrged, et isegi viimasel redeli astmel olles (ja seegi tegelikult on turvalisuse huvides tegelikult lausa keelatud) ei ulatanud ma (mina - see viplala eks), neid tippe lõikama. Ja kui tipp on lõikamata, siis selle puu eest sa raha ei saa. Käed olid valusad, öösel tuikasid ja surid ära. Nii, et pidid keset ööd oma käsi masseerima ja sõrmi liigutama, et parem hakkaks. Normaalsetes farmides käib puude kärpimine riistadega mis õhusurvega lõikavad (ei tea täpselt kuidas, aga olen kuulnud) ja pidi palju kergem olema. Meie farmis muidugi selliseid fancysid relvasid meile ei antud. taheti ikka, et see raha väga raskelt tuleks ja tüdrukud (jap, see farm palkas ainult tüdrukuid) ikka hullu vaeva näeks. Paljud oksad olid päris jämedad, nii et ma lausa kahe käega neid lõikasin - ühesõnaga eriti nõme suhtumine farmeri ja supervisori (kupja? kubjase? - irw) poolt. Olin õnnelik, et seda tööd enam tegema ei pidanud, ja ausalt, kui see töö oleks jätkunud, poleks ma seda lihtsalt teinud.


siin ma siis olen üksi oma õunapuudega

Nüüdseks õnneks olen teises farmis (mitte selles, kus Meelis on - sinna võetakse ainult mehi) ja harvendan igasuguseid vilju puude otsas - virsikud, nektariinid, aprikoosid - you name it! Farmi omanik on tegelikult selle eelmise farmi omaniku vend - vist - aga suhtumine (vähemalt siiani) paistab hoopis teine. Makstakse küll ka jällegi puu pealt (mitte miinimum tunnitasu nagu normaalne oleks) aga hind puule on parem, ning lisaks kui sa alles alustad maksavad nad kaks esimest päeva sulle tunnitasu, et sa asjaga harjuks ja töö käppa saaksid. Seda rõõmu õunapuude kärpimisel polnud. Seal visati kohe vette, kärbi ja saa hakkama ja kui kiirelt hakkama ei saa, ei teeni ka midagi (siinkohal siis ütlen ära ka palju ma 4 päeva eest palka sain - 223 dollarit - great success onju).

A nüüd selle harvendamise juurde tagasi. Et olen seda teinud nüüd mingi 4 päeva (vist) sest vahepeal käin endiselt ka pakkimas. Seda saab teha 1-2 korda nädalas, ühejäänud päevadel va pühapäev (siis vaba päev) ma käin harvendamas. Äratus on 5:30, tööpäev lõpeb 15:30, laupäeval 12:00 ning reedel 15:00. Palka makstakse siin tshekkides, mille sa saad siis igal reedel - palgamaksmine käib iga nädal, nii nagu see siin laialt levinud on.


vot selline tigedik olen vahel

Kui päris aus olla, siis ega mulle see töö mulle väga ei istu. Ma ei tea, korjamine sobis mulle rohkem. Aga samas, hetkel pole midagi teha, pean seda siin tegema, kuna ma pean oma farmiaja mis puudu kokku saama, enne kui ma aasta vanemaks saan - siis mulle lihtsalt juba vanuse pärast seda ei anta. Nii et, jumal tänatud, et mul iPod on (siin kohal peab suured aitähhid eelkõige Evale saatma - thank you my guardian angel!), muidu lihtsalt mõtleks ennast segaseks - et ei kujuta ette ka kui palju mõtteid su peast läbi käib selle aja sees - ise ka ei usuks :D

Vott selline eluke siinpool sood siis. Noh pole hullu - saame hakkama! Tugevad eesti naised (ja mehed) nagu me oleme.