tagasi Austraalias

Eelmine blogipost on veel Bali/Indoneesia ajast (ja tegelikult tuleb vähemalt üks veel) aga lugu on selline, et me jõudsime eile juba tagasi Darwini. Jah, see kuu aega läks liiga kiirelt. Mõnus oli. Tahaks veel. Ja kui ma järgmisel korral lähen, siis ainult Ubudi, rendiksin maja kuuks-kaheks, harrastaks joogat ning käis erinevatel workshoppidel - Bali tants, hõbeehete meisterdamine, jooga, jne. Siis käiks kord nädalas spas ja ma ei tea, laseks ülepäeva sigaodava raha eest massaazhi teha ning kindlasti läheksin ise ka traditsioonilise bali massaazhi kursusele. Ja kui aega üle jääb siis loeks ja magaks :)) Ah ning lisaks sööks ka hästi .. valik restorane on suur ja toidud maitsvad :)
See kõlas küll nagu hull unistus.. sest ei ole päris kindel, et samasse kohta tagasi läheks, kui ilmas on veel nii palju uusi kohti avastada ... aga jah, häid asju tahaks ikka veel ja veel :))


Nii see riis seal kasvab :)

Negatiivsest ka. Gili Airil õnnestus meil ilma jääda (muidugi mitte vabast tahtes, kuid veidi ka omast lohakusest), mul siis minu armastatud päikeseprillidest (siiani igatsen) ning snorgeldamise varustusest, Mihklil iPodist. Ning tagasi tulles olid Meelisel autost kadudnud telefon (ei ütleks, et oma lohakusest), milles oli sees minu SIM kaart ja GPS :((( Väga vastik! SIM kaart oli minu oma, mis tähendab, et mul ei ole teie numbreid enam, ning mul pole endal ka uut numbrit. vott :( Ärge siis essemmessige eks aga kirjutada võite küll, kasvõi selleks, et mulle oma mobiilinumber saata :) Ahjaa, ja siis ma paluksin veel ka teie koduseid aadresse - ei tea, kuhu ma neid postkaarte siis saatma peaks, ah?

Ning lisaks veel see, et ma mõtlesin küll kohtuda ka Marikaga, kuid millegipärast ei saanud ma seda organiseeritud. Ja seda just enda tõttu. Kurb on sellepärast, et see nii läks. Ja ma ei teagi miks. Ma ei teagi, miks ma lihtsalt ei helistanud.
Bali on hea enese sisse vaatamise koht... kui selleks aeg ja hetk võtta... ja seda oleksin ma tahtnud teha ise ka...

Lilled, linnud ja roomajad

Et siis tagasi Balil ja Ubudis. Mis teinud oleme? Ausalt öeldes lihtsalt mõnulenud. Ja siis vahepeal natukene ka ringi vaadanud. Nimelt käisime Botaanika aias ning Linnu ja roomajate pargis.



Botaanikaaiast siis kõigepealt. Noh lilli oli palju aga samas, midagi meeletult muljetavaldavat ei olnud. Kõige raskem osa oli suures palavuses sinna jala kohale minna keset päeva. Tagasi tulime me rõõmsalt autoga - ja see käib lihtsalt. Mainid kohalikule, et vajad transporti, ja see ongi kohe olemas. Lepid kokku hinnas ja sõit võibgi alata.



Panen siia mõned pildid siis lilleliselt aiast.















Nagu näha, ma kuidagi väga palju lilli ei pildistanudgi :)))

Lindude ja roomajate park

Mis mulle aga endale väga meeldis oli Lindude ja roomajate park - ja eelkõige siis lindude osas. See oli üks vaieldamatult ilusamaid linnuparke, mida ma näinud olen. Kalbarris Austraalias olnud park jääb raudselt alla. Ja millega siis eelkõige? Eelkõige sellega, et linde oli seal tunduvalt rohkem. Selliseid erilisi/ huvitavaid (välimuse poolest just / ja vähemasti meie jaoks) ning paljud neist jalutasid niisama vabalt ringi. Lisaks oli nende elukeskonnad palju ilusamad, loodulähedasemad, rohelisemad ning ruumirikkamad. Noh konkreetselt, et kui lind oligi kusagil puuris, siis seal oli piisavalt ruumi, puid, vett, turnimisatripuutikat ja mida iganes talle veel võis vaja minna.



Sissepääs oli ka muidugi mitte kõige odavam - kohalikus mõttes siis eelkõige. Pileti oli 21,5 dollarit + 10% taxi ehk siis 247 000 ruupiat vms, siis umbes 300eeki eesti rahas, mis siis tegelikult kui nii võtta polegi üüratu summa eks? Aga heal järjel kohaliku kuupalk on 500 000 ruupiat siis...

Pargis sees oli restoran, mahlabaar, 4D kino ning pidevalt toimus kusagil midagi - kusagil sai linde sööta, siis uurida kuidas nende ravimine käib, sai vaadata lühifilme 4D kinos (või siiski 3D ?) jms. Me muidugi käisime ka kinos, pold ammu käinud ka... ja nautisime siis ühe perega 6kesi koos multifilmi lindude teekonnast soojale maale :)) Irw, päris naljakas oli endal, tegelikult ka :))



Lisaks tutvustati päeva staar linde. Räägiti, kust nad pärit on, mida söövad ja kuidas elavad, ning loomulikult sai neid ka endale käele ja siis said nendega röömsalt pildil poseerida. Ja seda, et sulle linde nö selga anti, seda sai pargis mujalgi. Vaata allolevat pilti :D Ning see nägi välja umbes selline, et sulle pandi käele ja pähe hunnik linde ja seda, kas sa neid omale selga niipalju tahtsidgi sult väga ei küsitudgi.... noh kindlasti tahad ju! Ägge ju! Ma alguses plaanisin ainult selle sinise lõuaaluse tüübiga poseerida aga asi lõppes hoopiski teisiti...



Linnupargi kõrval kohe oli ka roomajate park ning seal sai siis näha virna madusid, usse, konni, kilpkonnasid, komodo draakonit, krokodille jne. Osasi sai ka katsuda... kes siis katsus, kes mitte.. :D



Ja siit siis valik erinevaid linde - kelle nime ma üles pildistasin, sellel on see juures ka :)




Wictoria Crowned Pigeon


Rhinoceros Hornbill


White-crested hornbill


Paabulinnu luure


selle tüübi nime kahjuks ei tea


Southern Ground Hornbill

Draakonitega sukeldumas

Kadri tegi täna märkuse, et ma pole ammu bloginud. Jap, nii see on. Asun siis kiirelt oma võlgnevusi likvideerima :)) Tükk aega tagasi lubasin ma kirjutada Komodo draakonitest. Siit see siis tuleb. Sukeldumisest krijutan ka, vaata siis allapoole.



Komodo draakonid on maailma kõige suuremad draakond üldse. Ja nad elavad täiesti vabalt siin Indoneesias Komodo ja Rinca saare peal. Lisaks pidi neid olema ka Floresel aga seal meil neid näha ei õnnestunud.



Sukeldumis kursuse raames sõideti ka Rinca saarele - kuna sukeldumine toimub niikuinii Komodo rahvuspargis ja selleks on sul niikuinii vastavat piletit vaja - miks siis mitte sukeldujad ka draakoneid vaatama viia.



Toimus see siis meie sukeldumise kursuse viimasel päeval siis, siis kui meil oli 2 viimast sukeldumist tehtud. Viidi meid Rincale - sellepärast, et antud saar on väiksem kui Komodo saar ise, kuid saarel elavate draakonite arv umbes sama - mis tähendas siis seda, et nende kohtamine saarel palju lihtsam. Ja nii oligi. Lisaks elab saarel ka muid loomi, rohkem kui Komodol.


meie laevake


niiviisi loiult nad seal tshillisidgi

Põhimõtteliselt nii kui me saarele saabusime ka nö laagrisse saabusime, kus elasid giidid jms personal k.a. piletimüüjad, nägime me draakoneid. Ja neid polnud seal mitte vähe. Tüübid lihtsalt vedelesid seal päikese käes tuimalt. Tegemist oli nende vana toitmis kohaga ja sellepärast nad sinna tulevadgi. Enam aga vist toitmisi ei toimunud - nii vähemalt jäi mul meelde.


kohtab ka muid tegelasi - nagu ahve ning puffaloid :)

Aga nüüd draakonidest. Nad kasvavad 2-3 meetri pikkuseks ning kaaluvad umbes 70 kg ning nad võivad elada kuni 50.a. Paaritumine toimub neil tavaliselt Maist Augustini ning munad peidetakse maha Septembris. Emane valvab oma mune nende läheduses 7-8 kuud. Enne munemist kaevab ta aga suure hulga auke, kuhu ta siis munad paneb. Kui pisike draakon munast välja tuleb on nad eriti haavatavad, sellepärast lähevad nad elama puude otsa, ning nad elavad seal 3-5 aastat. Siis tulevad nad maa peale. Pisikesed draakonid on ohustatud näiteks ka oma liigi tegelastet ning puu otsas aga kotkastest.

Teise asjana siis sukeldumisest.



Labohan Bajo ümbruses sukeldumine oli/on väga ilus. Kuuldavasti oli see ka üks parimaid sukeldumise kohti maailmas - nojah, seda vbl räägiti meile, vbl on kusagl veel ilusamaid kohti, kuid jah - kui vee all olid, siis vaadata oli väga väga palju. Kalu, koralle ja igasuguseid muid vee elukaid oli seal meeletult. Kahjuks kuna me alles tegime kursust ning oleme ikka suht algajad, me oma veealust kaamerat alla kaasa vedama ei hakanud - ehk et siis pilte veealusest elust jagada pole. Ehk järgmine kord :)

Aga kui sügaval me ära käisime siis? Kursuse raames sai ära käidud ametlikult 18m peal - mina ise olin küll ühel hetkel oma intruktorist all pool ja meetreid oli 21, aga see ei läinud kirja. Kirja lähbe ikka see, mida Andy (meie intruktor) kell näitas.Ja kui aus olla, siis ega erilist vahet ei olnud, kas 18, 15 või 20. Kursuse väliselt võtsime ühe päeva sukeldumist juurde ja saime 2 sukeldumist. Seekord sai ära käidud 25,5 meetri peal. Kas see meile ka lubatud tegelikult on, seda ma ei teagi - kui aus olla jäi see segaseks. Sest sertifikaadi järgi peaks olema max 18meetrit. Aga vbl, kui sa oled koos oma Divemasteriga, siis tohib :p



Keda me nägime? Uuuh, siit mõned nimed: porkupie fish, mandarine fish (megailus!), crocodilefish, mantis shrimp, batfish, humpback snapper, oriental sweetlip... jne... ülejäänute nimesi ma lihtsalt ei mäleta. Kalasi oli igasugust värvi, ning igast erinevates suurustes. Ahjaaa, ja kilpkonna nägime me ka muidugi, taas :)



Sukeldumise kursus ise oli tore. Esimesel õhtul, kui me end kirja panime, saime raamatud ja anti käsk lugeda nii palju kui jõuame. Järgmisel hommikul vaatasime pool päeva videosi ning tegime teste. Päeva keskel peale lõunal, oli suurem test. Siis aga juba pakkisime end kokku ning ronisime paati, millega sõitsime väikese saare juurde, kus kohe harjutuste kallale asuti. Ja enne seda, pidime me ujuma ka, 200m. Ilma selleta harjutusi tegema ei saa.
Kursus oli selles mõttes ka lahe, et oli hästi personaalne. Meie kaks Meelisega ning Instruktor Andy and thats it. Kui ma videosi vaatasin, siis ma küll mõtlesin, et kuule mis asja sina Halina siin teed!!!! Ma pole ju mingi eriline ujujagi! Ja vähe sellest, ei tea küll kuidas ma paadist ise vette küll hüppan kogu kraam seljas??? Tunne oli küll, et tahaks ära minna ... et teeks niisama parem proovi sukeldumise vms... mis ma sest rahast raiskan... ma ju selline arg.. oleksin enda peale suht pahane küll, kui maksad suure hulga raha ja siis jääks asi lõpetata. Õnneks ma siiski venitasin end harjutusteni välja ja seal juba tundus, et ohhooo jumalast lahe on. Harjutused tulid ka kuidagi suht kergelt välja ning mingeid erilise probleeme meil polnud.



Järgmisel hommikul pakiti meid aga suure paadi peale, kus siis oli peale meie veel üks paar, kellest üks tegi dive master kursus (oli vist). Siis saime ilusasti juba ka korralikult veeall ka ära käidud (ning ilma probleemita paadist vette hüpatud :)). Antud sukeldumised läksid meil ka logiraamatusse kirja - 11,7m ja 12m.



Järgmisel päeval olime me aga koos juba suure hulga sukeldujatega, kellest osad tegid juba oma 800ndat sukeldumist (whow!!! - tegemist oli ühe prantslasest erksa daamiga - ausalt). Või oli tal neid rohkem? mmmm - nojah, enamik, kes sukeldumas olid, olidgi selllised puhkused, mis sisaldasid ala 2 nädalast sukeldumist. Ja ainult sukeldumist. Meie aga vaatasime ja imestasime. Seekord saime sügavusteks Kirja 17,6 ning 18m. See päev aga lõppes Meelisele kahuks korraliku peavaluga, ning veidi ka kõrvamurega, millest tänaseks on sanaus päris tõsine kõrvamure... :( Aga loodame parimat. Minul endal mingeid erilisi mõjusi polnud - ühel korral oli päris korralik peavalu õhtul, ning teisel korral oli õhtusöögiajal tunne, nagu ma ikka veel lainetaksin :)) Viimane aga vist pigem paadisõidust, kui sukeldumisest.



Õhuga mul probleeme polnud, paanikat ei tekkinud, pigem oli mure see, et 3ndal sukeldumisel oleksin õpetajast tagapool, mitte aga ees. Probleem oli selles, et antud sukeldumiskohas oli ikka päris tugev hoovus ning mina liiga kerge... nii ma siis sisuliselt ise vaeva nägemata kiirelt ringi lendasingi ja vaeva nägin, et päris eest ära ei lendaks :)))

open water diver

Meie 3 p2evane PADI kursus "Open water diver" sai t2na l2bi - ajee. Oleme nyyd Meelisega koos PADI Open Water Diver sertifikaadi omanikud. Hetkel see on kyll paberi kujul, kuid no worries plastik saabub meil Austraaliasse kusagil yhe kuu jooksul.
T2nased sukeldumised olid 17,6m 43minutit ja 18m 51minutit. Tegemist oli meie kolmanda ja neljanda sukeldumisega - eile sai ka tehtud 2 sukeldumist, sedakorda kyll mitte nii sygavale... A t2na oli mul muidu veel 6hku 100baar'i j2rel aga meestel v2hem, seega tuli pinnale tulla :p
Homme me teeme veel 2 sukeldumist ja siis laseme siit Balile jalga. A see elu vees on siin ikka kirjeldamatu!!!! Nii palju erinevaid kalu, suured pisikesed, kilpkonnad, k6ik need korallid, ... oeh!

Ahjaa, lisaks peale sukeldumise k2isime me veel ka Rinca saarel, kus elavad Komodo sisalikud - maailma suurimad sisalikud. Sellised suht tuimad tegelased olid, aga kuuldavasti on nende reageerimisv6ime ikka p2ris kiire ja ei tohi lasta tuimusel ning vedelemisel ennast petta lasta. Pildid ja pikem jutt neist tuleb j2rgmine kord...

Selamat tinggal!

Rolluretk

Kotid pakitud, roller laenutatud ja nüüd minekut!



Esimeseks sihiks oli Ruteng. Teed Floresel on väga kurvilised ja väga, väga mägised. Mina ise endale rollerit laenutada eraldi ei julenudgi, sest pole kogemust rolleriga ning see koht pole õppimiseks absoluutselt õige koht. Sain siis kogu tirppi nautida Meelise selja tagant.









Sõit Rutengi oli pikk, tuuline, muidugi käänuline ning lõpuks megakülm. Kui me linna jõudsime oli Meelis juba kõik riided, mis kaasas olid selga ajanud ning ikka oli tal veel külm. Õhtul selguski, et järgmine päev edasi minna ei saa - üks meist peab ennast ravima. Rutengi oli siit 140km ja me sõitsime seda mingi 7tundi.


tagasihoidlk tankimine :)


v2ike dush

Hommikul kappasime kohe Rima hotelli, kus me ääbida tahtsime ja kus me eelmine päev tuba ei saanud, kuna nad oli täis. Siis kiirelt turule ja apteeki. Apteegist leidsime Meelisele vajaliku rohu, turult sooja jaki ning kindad. Meelis voodisse ning mina mõtlesin, et nojah mis siin ikka teha, kui seadsin sammud hotellis asuvasse salongi. Lasin omal juukseid lõigata ning neile ka maski teha (austraalia vesi ja ilm, ning indoneesia vesi ja ilm, ei ole mitte head teinud) ning lisaks ka näohoolduse. Kõikide nende protseduuride juurde käisid tõsised massaashid. Eesti salongid jäävad siinkohal väga alla. Maksma läks kogu see lõbu mul 200eeku. not bad.


m88das6itjat tervitatakse alati




Kuna Meelis juba end päris hästi tundis, siis järgmiseks päevaks palkasime me omale giidi, kes meiega ringi sõitis. Ära sai nähtud ja vaadatud koobas, kus väidetavalt elasid nn florese inimesed (kääbusinimesed siis), riisipõllud, miski oluline sigakülma veega järv ning kõige lõpuks rallisime indoneesia traditsioonilisse külakesse. Tegemist oli siis urban külaga, nimeks Todo. Meelis kribab kindlasti antud külast pikemalt, seega ma ei hakka laialt seletama. Maksime traditsioonilist raha vaatamaks traditsioonilist maja ja selle sees elavaid traditsioonilisi mehi. Antud traditsioonilised mehed esitasid meile oma küla traditsioonilise tseremoonia. Mis minu meelest oli veidi farss, aga see selleks.





Kõige mõnusam osa selles külas olemisest oli see, et saime ööbida kohaliku pere juures, süüa nendega õhtust ning lihtsalt vaadata nende elu. Ja lapsi.


siin oli v2ike v6itlus, kes pildil eespool olema saab


poisid riisip6llult jooksid kilomeetri maha, et





Lapsed on indoneesias eriti armsad, sellised siirad, lihtsad, õnnelikud. Ja nagu ikka uudishimulikud. Teel siia ja ringi sõites näeb palju inimesi, inimesed on sind nähes hästi õnnelikud, ja kui nad sind veel katsuda ka saavad, siis oioioi, ning kui sa näiteks teed pilti neist ja seda neile oma kaamerast näitad on nalja nabani.









Kui me olime oma giidiga poolteist päeva ära trippinud, siis väikese kalkuleerimise tulemusel saime aru, et tervet saart me avastada ei jõua - kuna teed on väga mägised ja kurvilised ja meil on kindel soov ka sukelduda, jäi edasi sõitmata. Sõitsime hoopiski tagasi Labohanbajo´sse. Samal õhtul panime kirja end sukeldamise PADI kursusele kirja ning õhtu möödus õpiku taga - sellest aga järgmisel korral. Aaaaih!